MINA
 KÕIGE ALGUS
 MINU ARENG
 ESIMESED...
 SUGUPUU
 PÄEVAKAVA
 TÄHTPÄEVAD
 REISIMINE
 TERVIS
 LASTEAED
 MEEDIAGALERII
 MEIE SÕBRAD

Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 5. mai 2009
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 22. rasedusnädalal.

Oodates kutsuti mind nii: Poja ja pisike


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 4. mai 2009 kell 05:36
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 4250 grammi
Olin sündides: 53 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/9
Minu juuksed olid heledad
Silmad olid hallid


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Kuressaare
Sünni juures viibisid: Ämmaemand, arst, lasteõde ja issi
Ämmaemand oli: Anne Sibul
Arst oli: Goar Kuldsaar

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Sama ämmaemand võttis ka minu õe vastu :)

Emme kirjeldus sünnitusest: ma ei oskagi kohe kuskilt alustada...ühesõnaga minu pikalt plaanitud plaanid keeras ta suht viimasel hetkel tagurpidi kuna ma suurest igavusest võtsin veel taaskord koolitee jalge alla, et riigi eksamid ära teha, siis pidasin pojale pika loengu maha, et minul on vaja 2. mail ära teha inglise keele kirjalik eksam ja suulise teen ka kohe 4-ndal, et siis kas peale seda või siis 5-ndal mail (millal mul ka tähtaeg oli) võiks minugipoolest kohe hommikul minna, et siis saaksin taas järgmiseks eksamiks(15.mai) ilusti taastuda ja ka õppida. 2. mail lasti mul siis ilusti eksam ära teha ja ka 3-ndal polnud mitte mingit märku peatsest minekust. Magama sain alles pool 12 ja juba poole 2- st oli mul äratus, kuna tundsin, et kõht jube lahti ja vaja vetsu tormata ja ohoo mis ma avastasin - püksid on kahtlaselt limased - kuulus härra kork või nii kui potile istusin lõi imelik valu kõhtu, kõhulahtisus paneb jah kõhu valutama, egas midagi häda tehtud püksid jalast, uued jalga ja voodisse - jälle imelik valu alakõhus, mina kergelt torris siis pomisesin omaette, et kas tõesti on nüüd siis minek või - poja (kõhtu silitades) äkki ikka kannatad nüüd veidi veel, et lähme ikka peale eksamit.
Aga ei sain aint voodist püsti kui mõõda jalga juba midagi nirisema hakkas - siis sain aru, et ei aita siin enam miskit ja asi on tõesti nii kaugel, et vaja minna... tunnikese jalutasin siis mõõda tuba ja üritasin siis valude vahesi lugeda - mida pole, seda pole - ei mingeid konkreetseid valuhooge mille vahesi lugeda annaks, samas aga oli selline kerge päevade moodi valu alakõhus, mis siis paar korda lihtsalt veidi tugevamaks muutus. Paar korda jõudsin siis veel selle tunnikese sees wc käija ja veidi peale poolt 3-me otsustasin siis mehe ka üles ajada ja teatada, et kle minek on. Mees muidugi tegi sellepeale suured silmad ja küsis, et mis jamad, omal on homme eksam ju...ma ütlesin, et nojah, aga mis teha, poja ei kannata enam.
Mees siis küsis sellepeale, et´´ kas kohe´´ - ma ütlesin, et ´´ei tea, kergelt vist tilgun ja õigeid valusi nagu ka veel pole, et veidi võib vist oodata´´. Tahtsin siis uuesti wc minna ja nii kui ennast sealt voodi kõrvalt liigutasin nirises seekord juba korralikumalt miskit mõõda jalgu alla - mees sai sellepeale käskluse, et jah ikkagi kohe - või õigemini, et kohe peaksime otsustama mis vanemast lapsest saab, et kas mees viib mu aint sinna ja tuleb ise tagasi või katsume kedagi lapse juurde leida - keset ööd:) igatahes pool tundi hiljem oli meheõde meil ja ronis meie tupa lapse juurde magama. Mina samal ajal katsusin siis miskit haiglakotti kokku panna - sinna sain aint paar paari sokke ja aluspükse, juukseharja ja mingid sidemed, mis ma oma õnneks kodust leidsin. Millest muidugi 2 kohe korralikult märjaks said, sest siis tuli vett juba rohkem, minu õnneks sain aga kuivalt haiglasse, mis see hetk mul kodus tundus, et ei õnnestu.
Haiglasse sain siis mingi enne poolt 4 öösel, taaskord vaadati mind sellise näoga, et vaevalt ma veel sünnitama hakkan, kuna pole seda nägugi mitte. Ämmakas muidugi vaatas mind siis üle ja oleks te minu imestanud nägu näinud kui ta teatas, et avatust juba 8 cm, kuidas see võimalik on, mul pole õigeid valusigi olnud...kõigele lisaks sain siis veel viimase sünnitustoa ja kui küsisin, et kas perepalatid on kõik kinni sain vastuseks, et kõik kohad on kinni, mitte ühtegi kohta pole - jessas mis toimub, meil siin Kuressaares pole ühtegi kohta, tatsasin siis vaikselt seal sünnitus toas ringi, lasteõde mainis ka veel, et sa tõesti pole seda nägu, et sünnitama hakkad - võrreldes sellega kes mul kõrval toas valude ajal ikka päris korralikult kisas.
Ma veel küsisin ka, et mis nägu need sünnitajad siis olema peavad...mul lihtsalt pole nii valus, et ma peaks häälitsema või ma ei tea mida veel tegema. Siis saabus arst minu juurde - taaskord minu rõõmuks oli seekord valves minu enda arst, vaatas ka mind üle ja siis selgus, et emakael pole veel korralikult pehmenenud ja äär on kergelt ees ning, et laps natuke vales asendis ka(loe: nägu ülespoole, aga peaks olema allapoole )...sellepärast mul oligi endal ka selline imelik olla, et pole nagu õigeid valusi ja justkui toimuks ja samas ei toimuks ka miskit. Siis arst arvas, et paneme tilga ja pidin ennast lauale külili asendisse panema, et laps ennast veidi keeraks, seda ta ka üsna kiirelt tegi, külili olles tekkis siis lõpuks tunne, et nüüd tahaks juba pressida...peale seda kui laps oli ennast ümber keeranud sain vist 3-4 korda aint pressida ja oligi tibu rinnapeal. Kõik ütlesid kohe, et nii suur poiss ja ma ise vaatasin ka, et tiba suurem kül kui mul esimene oli aga, et nii suur...mul kukkus omal ka suu lahti kui kaalule pandi.
Sellegipoolest oli aga sünnitus minu jaoks ikkagi kerge,
mulle tehti vaid paar ilupistet(tehti ka esimese lapsega, kes oli pea kilo kergem) ja ka platsenta tuli seekord ise ilusti ära...eelmine kord oli puhastus ja see tegi asja natuke raskemaks. Seekord oli mul aga peale sünnitust täielik energi ülejääk olgugi, et sünnitasin ju öösel, kuigi sünnituse ajal laual seal külili olles pidin kül vahepeal magama jääma.
Lühidalt siis võiks loo kokku võtta nii:
hakkama sain seekord 4 tunniga - äratus oli öösel pool kaks ja 05.36 oli laps juba rinnal ja nagu ma juba eespool ka mainisin, siis õigeid valusi nagu polnudki, veidi tugevamaks muutus valu veidi enne kui arst mind lauale külili ajas ja see oli umbes veerand 6 ajal, aga siis hakkasid ka kohe pressid ja peagi oligi laps sündinud.

Meie pisipoja Renar sündis 04.05.2009, kell 05.36, kaalus 4250 g ja oli 53 cm pikk.
Kes mind haiglas külastasid: Esimesed külalised olid emme ja issi tantsurühma kaaslased: Merike ja Margus. Siis tulid suur õde Kristin, tädid: Maris ja Annika, onu Margus ja vanaema Evi. Emme sõbrannad Krista koos poja Reioga ja Airis koos Lisetega, Emme tädi Lilja koos Mari ja tädi Jutaga, tuttavad Agne ja naabritädi Eevi, ning tema vennanaine ja emme klassiõde Kaisa.

Haiglas veedetud aeg: Haiglas olime 2 pool päeva, esmaspäeva varahommikust - kolmapäeva lõunani.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Renar Kasela, see pandi minule 15. mai 2009 (~1,5 nädalaselt).

Miks just selline nimi? Emmel ja issi oli see poisi nimi juba enne esimest last välja valitud, kuna aga esimene oli tüdruk, siis seda vaja polnud ja nii saingi selle nime endale:)
Teised valikud olid: Rohkem variante polnudgi:)

Minu hüüdnimedeks on: poja, tibu

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 6. mai 2009 (~2 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Kuressaare
Kodus võttis vastu: Kutsu Nõpsi ja hiljem tuli ka suur õde Kristin!
Päevast lühidalt: päev oli väsitav, kuna enne koju jõudmist, tehti haiglas veel mitmeid protseduure ja nokiti siit ja sealt :) veel käisime poest süüa toomas ja lõpuks kui koju saime läks emme veel kohe eksamit tegema, mida ma tal esmaspäeval teha ei lasknud. Mina aga harjusin koos issiga oma koduga.




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!